Häbi, häbi, püksis käbi!
Arvatavasti on kõik eestlased seda parastavat lauset kuulnud ja paljud on ka kogenud sellega kaasnevaid tundeid. Kahjuks on see ka minu lapsepõlves kõlanud üks õudsemaid lauseid üldse. Mäletan, et pidin tundma häbi ja kartsin ka mingit hirmsat oravat, kes püksid läbi närib?
Selle ütluse eesmärk on häbi- ja hirmutunde tekitamine. Eriti karm ja häbistav mõju on siis, kui seda tehakse lapsele olulise või autoriteetse inimese poolt ning sellega kaasneb grupihäbistamine- kõik ühe vastu. Näiteks lasteaiaõpetaja õhutusel häbistatakse kogu rühma kaasabil ühte last. Võib vaid arvata, mida selline olukord lapsega teeb ja kuidas see teda edaspidi mõjutab.
Õigus erineda on üks inimese põhiõigusi. Ent erinevustega hakkama saamine on sageli suurim väljakutse. Me õpime juba varakult erinevusi vihkama, ülistama, salgama ja välja juurima või siis häbimärgistame teisi enese rahustamiseks.
Mis on häbi?
Häbi on väga kurnav emotsioon, mis paneb sind tundma, et sa pole piisav, sobiv, „normaalne“, väärtuslik. Häbi paneb end sissepoole tõmbuma ja ära peitma. Häbi jaoks on alati vaja kedagi teist, kelle ees seda tunda. Isegi, kui häbi kogeme üksinda, siis maname enda ette inimesed, kelle ees häbi tuntakse ja kes meid vastikuse, halvakspanu või haletsusega vaatavad. Väga oluline on teada, et häbi on õpitud tunne!
Mis vahe on häbil ja süül?
Häbi seisneb olemises, süütunne tegemises. Süü ütleb: „Ma tegin midagi valesti!“ Häbi ütleb: „Ma olen halb!“ Süütunde puhul me käitume viisil, mis meie põhiväärtusi ja tõekspidamisi riivab. Häbi tekitab alandust, süütunne kahetsust.
Kuidas on häbi meid mõjutanud?
Häbistamine on saanud alguse juba väga ammu ja seotud kultuuri ning usuga. Piiblis Aadam ja Eeva aeti häbistatutena ja süüd tundes paradiisist välja. Väidetavalt märkasid nad just pärast keelatud vilja söömist, et on üksteisest erinevad ja hakkasid kogema häbi enda alasti olemise osas.
Katoliiklikes maades on olnud tugev süü- ja häbikultuur, kus moraalne väärtus seotakse kuuletumise ja puhtusega. Inimene tunneb end väärana isegi oma loomulike tunnete või soovide pärast (nt seksuaalsus, viha, kahtlused). Sellele viitab ka pihitool kui võimalus süüst vabaneda, kuid paljud inimesed kogevad seal hoopis häbi, et nad pole Jumalale sobivad sellistena nagu nad on ehk on valed.
Keskajal oli just häbi see sotsiaalne mehhanism, mis hoidis inimesi “õigel teel.” Kehahäbi ja seksuaalsuse allasurumine olid ajastu loomulikud normid. Au ja häbi määrasid inimese staatuse ühiskonnas. Inimesed häbistasid ja alandasid avalikult häbipostis olevaid isikuid. See oli kui etendus, mis pakkus pealtvaatajatele palju lõbu eesmärgiga, et häbistatu lahkuks häbipostist ränga häbikoormaga. Kohati toimib ka tänapäeva meedia samamoodi. Seega ühiskond kasutab küll täna teisi meetodeid, kuid eesmärk on sarnane.
Naised ja häbi
Veel üks huvitav nähtus on naised ja nende vanuse häbenemine. Ühiskond väärtustab noorust kui ilu ja produktiivsuse sümbolit. Seetõttu on naisi väga pikka aega vananemisega seoses häbistatud. Ei tohi olla vananemise märke – kortse, kehalisi ilminguid, vanust üle 30 jne. Naistelt ei tohi küsida isegi tema vanust, sest see võib panna naist tundma häbi.
Kosmeetikatööstus ja meedia toidavad sõnumit, et vananemine on parandamist vajav viga, mitte loomulik eluetapp. Kuid tegelikult vanus loob naises tarkust ja sisemist ilu, häbi aga tõrjub ja varjab seda. Vait olles ja sellist suhtumist lubades naised toetavad arusaama, mille järgi vananemise juures ongi midagi häbiväärset või pisendavat.
Mehed ja häbi
Kui naisi on õpetatud häbenema oma vanust ja välimust, siis mehi on õpetatud häbenema oma tundeid, haavatavust ja ebakindlust.
Poisid kuulevad juba varakult: „Ära nuta!“, „Ole mees!“, „Ära ole nõrk!“ Poisist kasvab mees, kes tunneb häbi nutmise pärast, häbi hirmu tundmise pärast, häbi selle pärast, et ta ei suuda alati olla „tugev“. See sisemine varjatud häbi muudab mehe sageli kas liialt suletuks või vastupidi kaitsvaks, kontrollivaks ja isegi vihaseks. Häbi on justkui nähtamatu müür, mis eraldab meest nii iseendast kui ka teistest.
Kuidas häbiga hakkama saada?
Et häbist terveneda, tuleb esmalt mõista selle erinevust süütundest: süü puudutab tegu, häbi aga identiteeti.
Häbi terveneb nähtavuses: „Ma räägin oma loo ja enam ei peida end.“ Süü terveneb tegudes: „Ma parandan end ja annan andeks iseendale või teistele.“
Nähtav olemine on võimas häbi hävitaja. Iga kord, kui sa julged maailmale end tõeliselt näidata, muudab see ka teistele „häbistavatest“ kappidest väljumise natuke kergemaks. Selleks ei pea alasti linnatänaval kõndima ega pasundama kogu maailmale, et tunned häbi. Alustuseks piisab, kui hakkad teadlikult märkama, mida häbi sinuga teeb, mis olukordades häbi tekib ning mis võib olla selle põhjuseks.
Häbistamine peegeldab sageli rohkem häbistaja sisemaailma kui häbistatava väärtust. Kui inimesed ütlevad häbistavaid ja hoolimatuid asju, siis tegelikult tuleneb see neist endist, mitte sellest, keda häbistatakse. See, kes häbistab, ei saa enda tunnetega ja iseendaga hakkama ja tahab jätta muljet, et viga peitub teises.
Häbi ei ole vajalik ja sellest saab vabaneda. Julgus end päriselt näidata, sh ka haavatavana, kasvatab eneseaustust ning aitab murda vaikimist, mis häbi alal hoiab.
Teadvusta endale, et sina oled väärtuslik just sellisena nagu sa oled ja näita seda ka maailmale. Murra häbist läbi!
Kui see teema sind kõnetas ja soovid sügavamalt uurida oma suhet häbitundega, leiad allalaetava töölehe, mis aitab häbi märgata ja mõista.
Soovi korral saad astuda veel sammukese sügavamale – teraapiasse tulles on võimalik turvalises ruumis vaadata endasse, leida selgust ja luua leebemat suhet iseendaga.
Artikkel on avaldatud Holistika Instituudi kodulehel.