Kui mitmel kevadel oled tabanud end mõttelt: „Ma ei jaksa enam. Ma panen ameti maha.”
See tunne ei ole võõras paljudele õpetajatele. Kevad toob küll päikese, aga ka suure väsimuse. Põhjuseks pole soovimatus õpetada oma ainet – vastupidi, sa armastad oma tööd, kuid sa ei ole pelgalt aineekspert. Sageli oled ka turvaisik, kuulaja, lohutaja, vahemees ja mõnikord isegi n-ö asendusema või -isa. Paljud lapsed vajavad täiskasvanu tuge, sest nad tunnevad end üksikuna. See täiskasvanu on sageli õpetaja – inimene, kellel on suur süda ja empaatiavõime. Õpetaja, kes hoolib.

Minu kooliajast on mul eredalt meeles üks erakordne inimene – mu klassijuhataja, õpetaja Alavere. Ta oli tõeliselt suure südamega ja hooliv inimene. Ma võrdlen teda ikka päikesega – soe, helge, turvaline ja alati olemas. Tema juuresolekul tundsin end nõukaaegses koolisüsteemis märgatud ja hoitud.

Mis tegi temast nii erilise?
Ta hoolis päriselt. Ta vaatas lapsele silma ja kuulas last – mitte ainult kõrvadega, vaid kogu südamega. Kui olin pikalt haige, tuli ta mind isegi koju vaatama ja mäletan seda tunnet, et ma läksin talle nii palju korda. Ma ei tea, kas täna on see veel lubatud või tavaks… Aga siis oli. Tol ajal käisid mõned õpetajad laste kodudes, tundsid nende pereliikmeid ja teadsid laste elust palju rohkem kui ehk praegu.

Kui keegi meie klassist oli pahandustes, siis ta seisis meie eest nagu emalõvi – julgelt, hoides ja toetades. Samal ajal otsis ta alati mõistlikke ja hoolivaid lahendusi. Mäletan, et vahel oli tal ka pisar silmis. Sest ta hoolis. Päriselt. Eriti siis, kui mõne lapse kodune elu oli raske või kui keegi oli suures jamas või ei saanud õppimisega hakkama.

Praegu, täiskasvanuna, mõtlen tema peale…
Kui palju ta küll andis? Kuidas ta jaksas?
Just seetõttu tahan täna pöörduda teie poole, armsad õpetajad.
Sul ei ole vaja kanda maailma raskust üksinda.
Sa teed rohkem, kui oskad aimata.
Aga sa ei saa anda, kui su enda tass on tühi.

Palun hoolitse enda eest. Võta aega iseendale. Otsi tuge, kui vajad. Jaga koormat. Luba endal lihtsalt olla. Sina oled väärtuslik – mitte ainult õpetajana, vaid inimesena.

Ole see õpetaja, kes annab lastele tiivad, millega ellu lennata ja lenda ise ka!