Kujuta ette avarat mänguväljakut. Seal pole kiikesid ega liivakaste, vaid nähtamatud struktuurid, mis sünnivad igal hetkel sõnadega, vaikusega, pilkude ja tunnetega. Sellel platsil seisab kaks tegelast: klient ja terapeut.

Mina, terapeut, loon raamid, reeglid ja ruumi, mille sees on turvaline, aus ja ausalt pöörane olla.
“See siin on koht, kus kõik võib juhtuda. Siin võib nutta, vaikida, karjuda või naerda. Siin võib eksida ja uuesti alustada.”
Ja mäng saab alata.

Aga mängu enda loob alati klient.

Klient tuleb oma maailmaga. Mõnikord hoiab ta näpu vahel pisikest klotsi ja ütleb: “See on mu viha.”
Teinekord ta istub lihtsalt vaikides… ja juba see on mäng. Ruum, kus vaikimine räägib rohkem kui sõnad.

Vahel on mäng salapärane nagu peitusemäng lapsepõlves. Ma pean aimama, kuhu tõde on end peitnud. Sest tõde võib olla kättesaamatu ka kliendile.
Vahel on see nagu tsirkuse mäng, kus kukutakse redelist kolinal alla ja siis ronime koos tagasi üles.

Kui mäng saab hoo sisse ja turvalisus on piisavalt tugev, juhtub midagi imelist – klient hakkab looma.
Ta muutub justkui võluriks, kes ei loo mitte ainult uut mängu, vaid iseennast.
Ta katsetab uusi rolle, tundeid, sõnu, mõtteid ja isegi loogikaid.

Ja iga kord, kui mäng lõppeb, oleme mõlemad muutunud.
Selles mängus ei ole kunagi kaotajaid. On vaid võitjad.

Ka mina ei jää kunagi samaks. Iga kohtumine õpetab, avardab ja kasvatab mind.
Ja klient? Tema võtab kaasa julguse mängida päris elus edasi.

Sest elu – see ongi mäng.
Ja teraapia – see on paik, kus inimene õpib taas mängima. Päriselt. Südamest.