Mõnikord on nii, et elu tundub justkui korras olevat – sul on pere, kes sind armastab, töö, mille üle saad uhkust tunda, sõbrad ja hobid, mis täidavad su päevi. Sul on mõnus kodu, okei tervis, vahvad üritused, aeg-ajalt mõni spontaanne seiklus. Väliselt võiks ju öelda – kõik on hästi.
Aga ometi… sisemiselt midagi kripeldab. Midagi jääb puudu. Midagi justkui närib, kuigi sul on raske tuvastada, mis see täpselt on. Võib-olla märkad end sotsiaalmeediat sirvimas ja end alateadlikult võrdlemas – kellegi teise imelist elu, suhteid, reise, välimust, isegi sööki, mida ta sööb. Võrdled end sõprade-tuttavatega ja tunned hinges väikest ebamugavust. Jagad oma kallimale või sõbrale, et tunned endas rahulolematust, aga tema vaatab sind veidi nõutult ja imestab: “Kuidas sul nii saab olla? Sul on ju hästi!”
Ja sa nõustud. No tõesti, objektiivselt ongi kõik olemas. Võib-olla isegi mõtled korraks, et kuidas üldse võid midagi enamat tahta, kui maailmas on nii palju neid, kellel on päriselt keeruline. Mõistus ütleb, et sul peaks olema hea. Aga südames miski siiski pitsitab, justkui kerge rahutus või ärevus, mida ei saa ratsionaalse mõtlemisega vaigistada.
Kui see kirjeldus sind puudutas, siis tea – sa ei ole sugugi üksi. Väga paljud inimesed tunnevad täpselt samamoodi. Nad kannavad oma rahulolematust või sisemist ebamugavust justkui nähtamatu koormana, mille peidavad särava naeratuse taha. Nad on „tugevad“, saavad hakkama, on justkui rõõmsad… aga sees on midagi, mis vajaks tähelepanu.
Toon siia võrdluseks avokaado. Väljast ilus, roheline ja täiuslik – aga kui lahti lõikad, siis selgub, mis päriselt sees on. Mõni avokaado ongi täiuslik, mõni aga juba pruunikate laikudega või üleküpsenud.
Milline avokaado oled sina?
Kui tunned, et tahaksid aru saada, mis sinuga tegelikult toimub, siis anna mulle teada. Mitte selleks, et sind “korda teha” või mure ära võtta, vaid selleks, et sa saaksid end paremini mõista. Sa väärid seda, et tunneksid end päriselt hästi. Mitte lihtsalt näiliselt.