Väljast tugev, kuid sees on väsimus ja kurnatus?

Me kõik teame inimesi, kelle kohta öeldakse tugev kui kalju või kõvast puust tehtud. Inimesed, kes saavad alati hakkama. Need, kelle poole pöördutakse, kui kellelgi on raske ja kellele toetutakse. Inimesed, kes suudavad rahulikuks jääda ka pingelistes olukordades ja kelle elu näib väljast vaadates toimivat. Sageli ei teata aga, kui palju energiat see tugevus tegelikult neilt nõuab. Sest nad ei näita välja, kui väsinud ja kurnatud nad tegelikult on.

Tugevate inimeste nähtamatu väsimus

Välise tasakaalu ja vastupidavuse taga võib peituda sügav väsimus, mis ei kao magamisega ja mida ei leevenda puhkusenädal. See on vaikselt kogunev kurnatus, mis tekib siis, kui ollakse pikalt teiste jaoks olemas, ent iseenda vajadused jäävad tahaplaanile.

Terapeudina näen, et tugevad inimesed ei pruugi osata või julgeda oma väsimust väljendada. Kuid ometi see segab neid. See ei ole alati valus ega dramaatiline. Pigem nagu hägune taustatunne, et midagi on justkui valesti. Tühjus. Vaikus. Kaugus iseendast. Üksindus. Väsimus. Rõõmutus. Kurnatus. Miski koormab. Sa elad, aga mitte päriselt. Oled kohal, aga samas kuskil eemal. Äärmisel juhul võidakse kogeda ka tuimust, justkui emotsioone nagu polekski. Kogetakse ka sisemist ükskõiksust eelkõige enda osas.

Mõned kirjeldavad seda kui pidevat sisemist pinget, teised kui raskust rinnus või tunnet, et isegi rahulikel hetkedel pole võimalik päriselt lõõgastuda. Inimene võib olla puhkusel, heas seltskonnas või teha midagi, mis peaks rõõmu pakkuma, kuid sees on tunne, et miski ei lase täielikult kohal olla ja annab kukla taga vargsi märku: „Tõuse, tegutse, vastuta ja anna veel rohkem!“

Kust see tugevus tegelikult alguse saab?

Sageli on selline tunne seotud varasemate kogemustega, kus tugevus oli vajalik. Kui lapsel või noorel ei olnud võimalik oma tundeid tunda ja vajadusi väljendada, õppis ta kiiresti kohanema. Ta võis õppida mitte liiga palju nõudma, mitte teisi koormama ja olema see, kes saab hakkama ka siis, kui sees on segadus või valu. See oli tema jaoks tark ja eluks vajalik kohanemine. Ta pidi olema vastupidav, et „ellu jääda.“ See oli tema kaitse.

Kui ellujäämismuster jääb kestma

Probleem ei ole selles, et inimene on tugevaks saanud, vaid selles, et see muster jääb kestma ka siis, kui ohtu enam ei ole. Nii toimetab ta harjumuslikult ennast kulutades justkui automaatpiloodil. Ta on jätkuvalt „tubli tüdruk“ või „tubli poiss.“ Harjumus hakkama saada on suurem kui vajadus peatuda ja mõista, miks ma seda teen.

Näiteks võib täiskasvanuna juhtuda, et inimene märkab, kuidas ta suhetes alati rohkem annab kui saab. Tal on justkui piinlik vastu võtta või ennast esikohale seada. Ta kuulab, mõistab ja toetab, kuid ei oska ise abi küsida. Tööl võtab ta enda kanda rohkem vastutust, kui tegelikult jaksab, sest ei oska mitte kedagi alt vedada. Ta võib isegi tunda süütunnet, kui tahab puhata või midagi enda jaoks teha, justkui oleks see lubamatu luksus. See on kahjuks ka väga hea pinnas läbipõlemiseks.

Kui ma ei ole tugev, siis kes ma olen?

Aja jooksul võib tugevus muutuda identiteediks. Ja siis tekib vaikne, aga hirmutav küsimus: kui ma ei ole tugev, siis kes ma olen? Selle küsimuse all võib peituda kartus, et ilma tugevuseta ei olda piisav ega väärtuslik või äkki siis ei armastata mind enam.

Mis sind tegelikult väsitab ja kurnab?

Kas sa sead teiste vajadused enda omadest ettepoole, et teisi mitte alt vedada?
Kas sa teed pigem ise ära, kui küsid abi?
Kas sul on raske mitte midagi teha ja lõõgastuda?
Kas puhkus on selleks, et tegutseda ja koduseid töid teha?
Kui keegi ütleb sulle komplimendi, siis lükkad selle tagasi või teed kohe komplimendi vastu?
Kas su keha annab märku- õlad on pinges, pea valutab, hingad pinnapealselt?
Kas sa oled füüsiliselt ja emotsionaalselt väsinud?
Kas sa näitad teistele, et oled positiivne ja saad hakkama?
Kui ütled „EI“, siis tunned end isekana ja halva inimesena?

Kui vastasid rohkem, kui kolmele küsimusele jaatavalt, siis tõenäoliselt sa vajad rohkem hoolt, piire ja turvalist ruumi enda jaoks.

Sa ei ole katki - sa oled olnud väga kaua tugev

Sinu väsimus ja kurnatus ei tähenda seda, et sa oleksid katki või liiga nõrk. Võib-olla oled sa lihtsalt olnud väga kaua tugev.

Leia võimalusi, kus sa ei pea olema tugev. Küsi abi ja võta abi vastu.
Luba teistel enda eest vastutada.
Sea piire, öeldes „EI“, ilma end õigustamata.
Viibi looduses, kuula loodushääli, vaatle, naudi, hinga.
Võta teadlikult pause, et saaksid segamatult olla vaid iseendaga.
Räägi usaldusväärse inimesega, kes sind kuulab ilma parandamise ja nõuandmiseta.
Ole avatud teraapiaks, kus su tugevus ja vastupidavus säilib, kuid muutub pehmemaks ja kergemaks. Just selliseks, mis sind toetab.

Miks teraapia tundub esialgu hirmutav, aga sobib tugevatele inimestele

Sageli on inimestel hirm kontrollist lahti laskmise ees. Kardetakse, et siis laguneb kõik koost ja muututakse nõrgaks. Tegelikult minu vastuvõttudel kogetakse pigem vastupidist. Ma ei palu inimesel loobuda oma tugevusest. Õpime koos märkama, kust see tugevus on tulnud ja uurime, kas seda on vaja pidevalt samal viisil hoida ja kanda. See ei ole identiteedi kaotamine ega järsk muutus, vaid teadlik lubamine ja enda heaolu eest seismine. Tuntakse vabanemist ja tekib ruumi rahuks.

Lii (nimi muudetud) tuli neljast seansist koosnevasse teraapiasse, sest tundis end sisemiselt tühjana ja segaduses. Väliselt oli tema elus kõik korras – ta töötas vastutusrikkal ametikohal, oli aktiivne ning alati naerusuine. Ometi tundis, et on kaotanud ühenduse iseendaga ning on harjunud olema tugev eelkõige teiste jaoks. Teraapias hakkas ta märkama oma vajadusi ja õppis tunnetama oma piire.

Ta oli kandnud 40 aastat ennast kahjustavat uskumust, mida ta enne teraapiat ei osanud oluliseks pidada. Lii mõistis nüüd, kelle jaoks ja miks ta oli pidanud “tubli ja tugev tüdruk” olema. Ta jõudis selguseni, mis pole talle enam kasulik ja kes ta päriselt on ning see aitas tal teha oma elus muutusi. Pärast teraapiat kirjeldas Lii ennast nii: „Mul on kergus ja rahu. Olen rõõmus ja vaba. Nüüd sean ennast päriselt esikohale.“

Mõned kuud hiljem kirjutas Lii veel, et on õnnelik, et tuli teraapiasse ja naudib nüüd elu. Lisaks oli ta vabanenud ka mõnest üleliigsest kilogrammist.

Kui see jutt sind puudutas ja tunned soovi enda eest rohkem hoolt kanda, oled väga oodatud minuga ühendust võtma. Ära jää oma “tugevuses” üksi!